Ruumiandmete seaduse muutmise eelnõu tõstatab küsimuse, mis ulatub kaartidest, geodeesiast ja ortofotodest kaugemale: millal loob riik ettevõtlusele võimalusi ja millal hakkab ise ettevõtjatega toimival turul konkureerima, kirjutab ettevõtja ja juhtimisstrateeg Birgit Linnamäe.
Eesti digiriigi tugevus on olnud selge tööjaotus – riik loob usaldusväärse taristu ja mängureeglid, ettevõtted arendavad nende peale teenuseid. X-tee loomine ei tähendanud, et riik peaks hakkama pakkuma raamatupidamistarkvara. Sama põhimõte võiks kehtida ka ruumiandmete puhul.
Praegu arutlusel olev ruumiandmete seaduse muutmise eelnõu võib kõrvalt vaadates tunduda üsna kitsas erialateema. Tegelikult puudutab see geodeete, põllumajandust, kinnisvara hindamist, ehitust, infrastruktuuri, projekteerimist, keskkonnaseiret, teadust ja paljusid andmepõhiseid ettevõtteid. Ehk võib-olla peaaegu veerandit Eesti majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest.
Kavandataval muudatusel on korraga kaks vastandlikku külge. Ühelt poolt piiratakse osaliselt riigi kogutud ruumiandmete avalikku kasutamist. Teiselt poolt laiendatakse maa- ja ruumiameti võimalusi pakkuda tasulisi teenuseid.
Nende muutuste koosmõju vajab põhjendamist. Riik oleks ühtaegu vajaliku sisendi valdaja, sellele ligipääsu korraldaja ja teenusepakkuja turul, kus tegutsevad ka ettevõtted.
Võimekus ei ole veel põhjendus
Seaduse muutmise eelnõu seletuskiri põhjendab tasulisi teenuseid muu hulgas olemasoleva taristu ja kompetentsi tõhusama kasutamisega. See on arusaadav argument, kuid ei vasta põhiküsimusele: miks peaks teenust pakkuma erasektori asemel riik, kui turutõrget ei ole?
Kui riigil on lennuk, laserskanner, andmebaasid ja väga head spetsialistid, tähendab see, et riigil on võimekus teatud teenust osutada. See ei tähenda veel, et riik (maa- ja ruumiamet) peab selle teenusega turule tulema. Vara olemasolu kirjeldab võimekust, mitte aga sekkumise põhjendust.
Nobeli preemia saanud majandusteadlane Ronald Coase õpetas vaatama, kuidas tegevusi on kõige mõistlikum korraldada. Lisaks tootmiskuludele tuleb arvestada ka tehingukuludega ning võrrelda erinevaid institutsionaalseid lahendusi. Mõnikord on mõistlikum tegevus korraldada organisatsiooni sees, mõnikord turu kaudu. Küsimus ei ole ideoloogiliselt selles, kas “riik on hea” või “turg on hea”, vaid milline korraldusviis on konkreetse ülesande jaoks efektiivsem.
Geodeetiline alus, üleriigilised registrid, standardid ja usaldusväärsed alusandmed vajavad tugevat riiki. Need on avaliku hüve tunnustega, mida erasektor turuna hästi lahendada ei saa. Riigi ülesanne on tagada nende kvaliteet, järjepidevus ja usaldusväärsus. Riigikaitsega seotud juurdepääsupiirangute kehtestamine on samuti selgelt riigi tuumikfunktsioon.
Kliendile eritellimuskaardi või analüüsi valmistamise puhul tuleks aga kõigepealt hinnata, kas olemasolevad ettevõtted saavad sellega hakkama. See turg toimib.
Ka kulupõhine hind ei taga iseenesest võrdset konkurentsi riigi ja erasektori vahel. Ettevõte peab oma tuludest katma investeeringud, arenduse ja klientide leidmise. Riigiasutus kasutab avaliku raha eest loodud taristut, mistõttu peaks avaliku ülesande ja äritegevuse kulude eristamine olema läbipaistev. Kui riik küsiks teenuse eest ainult kulude katmiseks vajalikku hinda, ei tähendaks see veel, et ta konkureerib ettevõtetega võrdsetel tingimustel.
Artikkel esmailmus Äripäevas 21.10.2026
Lisa kommentaar